Pere ja kodu... :S

Olete te vahel tundnud seda tunnet(ma ei räägi praegu mingist tüüpilisest pubeka närvivapustusest) vaid sellest, et keegi nagu muretseb üleliia sinu probleemide pärast ja sa pead selletõttu ennast halvasti tundma lisaks sellele, et sa niigi piinled oma feilimise ja selle heastamiseks kuluva brainfucki käes.No igal juhul minul on selliseks koormaks perekond eesotsas isaga, kes on küll lahe inimene, aga sorry tõesti kui minu elu läheb perse siis las ta läheb sa ei saa nagunii terve elu mul silma peal hoida!Kodu ehk siis selle all ma mõtlen oma ilusat maja kus ma elan, aga noh see ei ole peaaegu kunagi minu vabas käsutuses ja siin ei saa lahedaid veinijoomisi ja niisama pidusi korraldada.Ainsad peod mis alatihti siin toimuvad ongi ema ja isa mingitest maakatest tuttavad või siis endaga hullult rahul olevad kunstnikud kes tulevad meile sööma ja siis pärast istuvad saunas ja need lapsed kes nendega kaasas käivad röögivad ületerve maja ja ma ei saa isegi oma tuppa magama minna ja nõnda ma vahingi pärani lahtiste väsinud punaste silmadega aknast sissepaistvaid puid ja mõtlen kas kunagi on mul vabadus sellest elust?

veel tahan ma minna kaltsukatesse, aga kurat mul on alati õigel ajal raha otsas ja vanemad ei anna ammugi.