Ma tunnen ennast äärmiselt kasutuna ainult vedelemas jne.Tahaks teha tööd või midagi, mul on kahju, et isake ei saanudki mulle seda fotograafi assistendi töökohta kujutan ette kui lahe see oleks olnud.Ma tunnen veel ka seda, et vajan millegi pärast enda kõrvale sama tundlikku ja imelikku inimest nagu ma isegi, kedagi kes mõistaks või lihtsalt oleks uskumatult lõbus 24/7.
Ma tahaks, et mul oleks põhjus miks kellelegi peale enda või sõprade küpsetada, niisama midagi lahedat kinkida, keegi kellega teha jalutuskäike ilusate vaadetega kohtades ja vahepeal ka vaadata jalgpalli, keegi kes mängiks minuga ööläbi mingit jobu arvutimängu v räägiks koguaeg tobedat juttu minuga ja kujutaks koos igasugu lolle muinasjutulisi asju või tegelasi ette.
Ometi...
Igakord kui olen arvanud, et keegi kes saab ülihästi must aru ja on minuarust kohutavalt meeldiva välimusega, siis olen haiget ka saanud, sest lihtsalt kui ma juba kellestki mõtlema hakkan, siis loon oma ülitundliku fantaasiaga endale illusioone ja pärast pean pettuma.
JA MIDA JÄRELDADA?!
OLL, OSTA ELU ENDALE! :D
No comments:
Post a Comment