Iga kord kui ma arvan, et mul on point siis veendun sama kiiresti, et esineb jälle ainult mingi lollakas lambine mõte, mis kaotab oma tähenduse sama kiiresti.

Selline ennast karistav laiskus on minu õel vaenlane, mis paneb mind tegutsema ainult labase argise mugavuse nimel.

Tundub, et minu võhiklikkus raiskab minema kõik millest unistan ja unistanud olen.

Ma tahaks palju asju jõuda teha, aga õppida kooli asju väga ei taha ega viitsi, sest pooled nendest asjadest eriti ei vii mind kuskile vaid on lihtsalt elu raiskavad filtrid, mis röövivad hiilgavad ideed süües närve su seest.

VASTIK ON SEE ÜHISKOND ÜMBERRINGI, MIS ON INIMESTE HINGE ÄRA SEEST RÖÖVINUD JA PANEB KÕIK TUIMALT TOKSIMA ASJU!

Mul on vaja puhkust, leida endale uus armastus ja võtta veidi alla :D

Viriseda on hea, aga saada lahti oma vingumise põhjustest on veel parem, ma ei ole ikka üldse rahul endaga ja tegelt see ongi põhjus kõige muu, mis mu välises käitumises ja välja nägemises peegeldub...aga ometi on raske panna end mõtlema paremini enda peale, see enesehaletsuse sisemine mõtlemine tegelikult tuleneb ka puhtast laiskusest tulles tagasi lausete juurde "Aga ma olengi selline", "Peaks, aga ei viitsi"ja klassikaline mitteaus variant "ei viitsile":"EI SUUDA!" :D

Kuhu ma sihin on see, et need ohverdused, mis tuleb teha, et olla täiuslik on numbrilised.

Ja ka siis ei ole kõik hästi.